Taktimõõt: 4/4
Tempo: 28-30 takti minutis

Fokstrott (inglise keeles foxtrot) on üks populaarsemaid paaristantse, seda iseloomustavad pikad sujuvad liikumised mööda tantsupõrandat. Fokstrotti võib pidada one stepi ja castle walki järeltulijaks vahetult enne Esimest maailmasõda. Suurbritannias arenes kaks castle walki versiooni, üks kiire ja teine aeglane. Aegamööda ja mitme muudatusega sai esimesest praegune kvikstep ja teisest aeglane fokstrott. Aeglane fokstrott on on enamjaolt arenenud Briti kutuuriruumis, kuid sellel on ka teatud hulk Ameerika mõjutusi. Tänapäeva aeglasele fokstotile pandi alus 1920ndate algul, mil foxtrott sai nime Ameerika näitlejalt Harry Foxilt, kelle pärisnimi oli Arthur Carringford. Ühe osana oma vodevillist esitas Harry Fox koomilise kõnnaku, mida saatis ragtime-muusika ja mis sai tuntuks kui Foxi Trot (trot – sörkjooks ingl k)[1].

Võistlustantsud jaotatakse standardtantsudeks ja Ladina-Ameerika tantsudeks. Igal tantsul on oma iseloom, rütm ja muusika. Suurt osa konkreetse tantsu iseloomust mõjutab muusika. Mitmete tantsude tekkimist on mõjutanud just konkreetse muusika esiletõus või tantsijate soov ennast mingi muusika saatel väljendada.

Standardtantsud on iseloomult pidulikumad ja neid on viis – aeglane valss, tango, Viini valss, aeglane fokstrott ja kvikstep. Rahvusvaheliselt tuntud viit standardtantsu tantsitakse vaid kinnises tantsuhoius. Ameerika Ühendriikides on levinud ka samade tantsude lahtises hoius tantsitavad versioonid.

Ladina-Ameerika tantsud on temperamentsema iseloomuga ja neid on samuti viis – samba, tša-tša-tšaa, rumba, paso doble ja džaiv. Ladina-Ameerika tantsudes kasutatakse nii lahtist kui kinnist tantsuhoidu. Salsa ja batchata kuuluvad samuti Ladina-Ameerika tantsude hulka kuid võistlustantsu rahvusvahelises programmis neid hetkel ei esitata.

[1] Wainwright, L., King, L. (2005). Palun tantsule. Odamees.