Taktimõõt: 2/4
Tempo: 31-33 takti minutis

Tango (inglise keeles tango) iseloom on ainulaadne. See ei vooga nagu enamik standardtantse, kus iga samm sulandub järmisega ja keha liigb sujuvalt. Tangos astutakse iga samm nagu kõndides ja tantsuvõte erineb teistest standardnatntsudest selle poolest, et mehe käsi on daami seljal sügavamal, millest tulenevalt on ka daami vasak käsi asetatud tihedalt ümber mehe käe ja tantsuhoid kompaktsem.

Üldiselt usutakse, et tango on alguse saanud Argentiinast, täpsemalt Buenos Airesest. Väidetavalt tantsisid 20. sajandi aluses seda naised bordellides üksinda, et mehi ahvatleda. Hiljem arenes see paaristantsuks, kus liigutused edasijõudnute tasemel on väga keerulised: partnerite jalad põimuvad, hoitakse lähedast kehakontakti. Tango algusaastatel võis mehi väidetavalt sageli näha Buenos Airese kõrvaltänavatel keerulisi figuure harjutamas, et tantsuosavusega daamidele mulje avaldada. Sellest ajast pärit tango on küllaltki palju muutunud[1].

Võistlustantsud jaotatakse standardtantsudeks ja Ladina-Ameerika tantsudeks. Igal tantsul on oma iseloom, rütm ja muusika. Suurt osa konkreetse tantsu iseloomust mõjutab muusika. Mitmete tantsude tekkimist on mõjutanud just konkreetse muusika esiletõus või tantsijate soov ennast mingi muusika saatel väljendada.

Standardtantsud on iseloomult pidulikumad ja neid on viis – aeglane valss, tango, Viini valss, aeglane fokstrott ja kvikstep. Rahvusvaheliselt tuntud viit standardtantsu (International Ballroom) tantsitakse vaid kinnises tantsuhoius. Ameerikas on levinud ka samade tantsude lahtises hoius tantsitavad versioonid.

Ladina-Ameerika tantsud on temperamentsema iseloomuga ja neid on samuti viis – samba, tša-tša-tšaa, rumba, paso doble ja džaiv. Ladina-Ameerika tantsudes kasutatakse nii lahtist kui kinnist tantsuhoidu.

[1] Wainwright, L., King, L. (2005). Palun tantsule. Odamees.