Taktimõõt: 2/4
Tempo: 50-52 takti minutis

Samba (inglise keeles samba) kujunes Brasiilias mitmete kultuuride muusika ja tantsu koosmõjul. Samba on saanud mõjutusi Brasiiliasse toodud Aafrika orjade, Portugali kolonisaatorite ja Brasiilia kohalike kultuuride tantsust ja muusikast. Brasiilias toimuvad vastlapäeval enne paastuma asumist kuulsad Mardi Gras karnevalid, mille üheks osaks on uhked kostüümid ja samba tantsimine.

Samba ülemaailmse levimise taga on filmikunst. Fred Astaire ja Giger Rogers tantsivad 1933. a filmis „Flying Down to Rio“ cariocat – tantsu, mis on samba mõjutustega. Carioca on väikse jõe nimi, mis voolab läbi Rio, ning sambatantsijad nimetavad end seal sageli just cariocadeks.

Tõeline rahvusvaheline sambavallutus tuli koos Carmen Miranda filmidega ja 1939. a maailanäitusega New Yorgis, kuhu Brasiilia valitsus saatis mitmeid populaarseid sambaansableid[1].

Võistlustantsud jaotatakse standardtantsudeks ja Ladina-Ameerika tantsudeks. Igal tantsul on oma iseloom, rütm ja muusika. Suurt osa konkreetse tantsu iseloomust mõjutab muusika. Mitmete tantsude tekkimist on mõjutanud just konkreetse muusika esiletõus või tantsijate soov ennast mingi muusika saatel väljendada.

Standardtantsud on iseloomult pidulikumad ja neid on viis – aeglane valss, tango, Viini valss, aeglane fokstrott ja kvikstep. Rahvusvaheliselt tuntud viit standardtantsu tantsitakse vaid kinnises tantsuhoius. Ameerika Ühendriikides on levinud ka samade tantsude lahtises hoius tantsitavad versioonid.

Ladina-Ameerika tantsud on temperamentsema iseloomuga ja neid on samuti viis – samba, tša-tša-tšaa, rumba, paso doble ja džaiv. Ladina-Ameerika tantsudes kasutatakse nii lahtist kui kinnist tantsuhoidu. Salsa ja batchata kuuluvad samuti Ladina-Ameerika tantsude hulka kuid võistlustantsu rahvusvahelises programmis neid hetkel ei esitata.

[1] Wainwright, L., King, L. (2005). Palun tantsule. Odamees.